Skip to main content

Spordist, tervislikust eluviisist ja eesmärkidest... Kuhu olen jõudnud?

Heihei mu Kaalikad ja Kapsad!
Seekordne postitus on rohkem selline, kus saate minust rohkem teada... Milline ma kokkuvõttes olin, olen olnud, olen nüüd, millised on minu sihid ja kuhu ma tahaksin pikemas perspektiivis jõuda ning milline on minu teekond olnud..

Mind on viimasel ajal kummitanud mitmesugused tunded ja mõtted. Ma pole olnud niivõrd positiivse ellusuhtumisega vähemalt kolm-neli aastat, kuid samas pole mul ka olnud üksi aasta selline, kus tunneks seda, et teen'eka iga mulle kanda astuks. Seda on nüüd aga päris omajagu.
Olen ausalt öeldes tänulik, samas aga mitte tänulik endale, et tegin otsuse minna õppima RRG'sse.
RRG on minusse süstinud teadmist, et pehme ja liiga hea kõikide vastu olla ei saa. Sinust sõidetakse muidu lihtsalt üle ning olla ''SINA ISE'' on võimalik vaid teatud seltskonnas.
Õnneks olen ma selle seltskonna täitsa leidnud ja aitähh teile selle eest ÕE!
Sealjuures olen ma inimene keda tegelikult ei koti palju teiste arvamus. Noh toome näite.. Kui ma käin koolis, siis mul peab olema mugav... Minu jaoks on mugavad dressistiilis riided..
Kindlasti on inimesi, kes on seda kommenteerinud but guess what... Ma kannan need dressid kaks korda paremini välja kui Sina oma uued Guessi tekas. 
''UPS, kus nüüd alles ütles eks''...

Mu positiivsus peitub hetkel selles, et ma tunnen lõpuks kuidas üksi uks ei jää minu ees kinni.
Mul on suured unistused, suured sihid ning ma tean, et ma suudan neid saavutada kui palju pingutan.
Kuidas ma seda tean?
Inimesed, kes on põdenud anoreksiat, viinud oma hinge ja keha sellisesse seisundisse ning on anoreksiast ka paranenud..... Need inimesed on võitlejad.... Ja ma ei räägi siin ainult endast ega too ennast esile, vaid minu tutvusringkonnas on palju inimesi, (tänu sellele, et olen pidanud anoreksiaga haiglas viibima) kes vaevlevad toitumishäirete küüsis ja toitumishäirega hakkama saada on rohkemat kui lihtsalt üks pingutus. See piirab elu meeletult ja võib viia ülimasse ekstreemsusesse.
Mina olin lõpuks sellises punktis, et treppidest ma käia ei tohtinud ning viibisin periooditi arstide silme all kokku peaaegu pool aastat. Arstide vahet kokku käisin kolm aastat.. See oli meeletu pinge perele, mulle ja sõpradele. See ei olnud elamist väärt elu. Kõik aga imestasid, kuidas ma siiski nii positiivne suutsin olla. Tunnistan, näidelda ma oskan.
See kuidas anoreksia haiged ise ei saa aru, et nad haiged on, on kõige hullem. Ma mäletan, et siis ma ei tundnud ennast üldse haigena. Kõik oli justkui nii hästi, kuid peegelpilt oli vastupidine sellele kõigele, mis tegelikult vastu vaatas.
Söök oli mu suurim vaenlane ja trenn mu teine mina.
Tee paranemiseni leidsin ma haiglas olles. Siiralt.. Ma ei tea, millest see plõks seal ajus ära käis, aga ma otsustasin, et see ei ole elu. See ei ole elu viibida kinnises hoovis, mitte omada luba vabalt liikuda, mitte olla koos oma lähedastega, mitte nautida normaalselt sööki ja trenni ja mitte omada energiat, mis annaks mulle jõudu oma usintuste poole püürgida.
Mu suurim unistus oli reisida. Selleks mul aga luba polnud, kuid see oli minu hinge suurim ihk tollel hetkel. Ihk oli tunda end vabana.. Kuid isegi vetsu soovides pidin selleks luba paluma...
Ma võtsin vastu otsuse, et ma soovin endale, oma perele, oma sõpradele paremat elu ja paremat mind... 
Tulemuseks tänu imelistele arstidele, imelisele perele ja kallimale oli see:
Nüüd aga ma tunnen tegelikult seda positiivsust, mida saab positiivsuseks nimetada!! Mul on motivatsioon tegeleda oma blogiga, mul on motivatsioon elu avastada ja näha ning püüda oma unistusi, motivatsioon treenida ning nüüd oman piisavalt teadmisi oma kehaga eksperimenteerida.
Trenn oli, on ja jääb minu üheks suurimaks kireks. 
Kirg trenni vastu on viinud mind kokku imeliste inimestega. Iiris, Aleksandra, Kelly  on mu suurimad motivaatorid ja inimesed, kes on mulle aidanud mõistust koju tuua. 
Elu on mulle lõpuks näidanud imelisi külgi ja elu tuleb nautida.. Aga ma olen samas ka täpselt sellise mõtlemisega, et ükski asi ei peaks oleme liiga lihtne. Eriti unistuste saavutamine..
Öeldakse ikka, et kergelt tuleb, kergelt läheb ja see on printsiip millest mina juhindun. 

Mul on taas luba treenida ning mu kodukoha jõusaal on mu teine kodu. Minu kodu on seal, kus on mu kallim ja perekond, kuid mu kodu on ka peale kooli mu HC Gym! Koht, kus saab peale matemaatika tundi end täielikult välja elada :D!
Avastasin jõusaali enda jaoks juba eelmise aasta suvel. Alustasin suurima nohikuna, nüüd aga käin nina püsti ja rühin omi asju teha nii kuis jaksan!
Mul on HC Gym'ga seoses kah suured sihid, eks ole näha kuhu need välja viivad!
Praeguseks eesmärgiks on mul aga enda tervise korda saamine ning tulevasest opist kirjutan juba üsna pea!
Mul on hea meel, et 11.nes klass tõi mulle kaks klassiõde väga lähedale ning olen selle eest samuti siiralt tänulik. Meie koos loodud õpilasfirma Puuka on mitmeid kordi pannud mind taas tundma, et ma teen õiget asja ja elus on nii palju vahvat ja toredat.

Ma olen leidnud tervislikuma toitumise, vahepeal oli ka periood, kus ma hästi ei suutnudki oma isudele vastu panna, toit on mu suur kirg, aga samal ajal ma kardan/kartsin seda rohkem kui midagi muud. Nüüdseks nagu näha olen ma leidnud rohkem tasakaalu kui varem. Aga seda kõike samuti tänu endast targematele inimestele (aitäh Sasha ja Iiris!). Ma tean ja söön teadlikult ja isegi kui vahepeal lasen liiga lõdvaks, siis suudan ma ennast kiirest tagasi rajale ajada.
  Mu tahtejõud on kuradima suur. 
Tõesõna on!

Aina rohkem rõhutatakse seda, et treeni, kuid söö. Söö ja naudi, treeni ja naudi, ela ja naudi, tee ja naudi! Ja just see ongi õige!
Seda kõike soovin ka mina kunagi teha. Ma soovin minna edasi õppima ja ma siiralt soovin kunagi noorteni tuua näiteid elust enesest, neile esineda ja nendesse motivatsiooni süstida! Enne seda pean aga ma ise pika-pika teekonna läbi tegema.. Aga just sinna suunas ma liigunigi!

Aga vot teate, ma ei saa seda jätta siit mitte kuidagi kõrvale... Minu suurim iidol, motivaator ja inimene, kes pani mind uskuma, et elu on veel alles ees, ega piirdu kasti sees elamisega..
Aga palun...
Inimene, kes paneb mu tundma tundeid, mida kirjeldada ei suuda. Inimene, kes paneb mu nutma kui on ärritunud või kuri, sest ma hoolin temast rohkem kui millestki muust. 
Ta andis mulle tee otsa. Uue, kõndimata teeotsa, millesse ise pean raja sumpama. Raske on olnud ja on ka edaspidi, aga ma tean, et rajan endale oma enda moodi raja ja see ongi õige!
Tema ja minu pere ning mu sõbrad.. Minu suurim lüli, mis aitas mu taas jalule. 
Aitäh!

See postitus on 100% just selleks, et endale rasketel hetkedel meelde tuletada, kui kaugele ma jõudnud olen ning ükski uks ei jää minu ees kinni, kui ma ise väga soovin seda avada..
Aitäh kõigile mu lugejatele!
-M

Comments

Popular posts from this blog

JOIK'i imelised või hoopis mitte nii imelised tooted?!?!

Heihei mu kaalikad ja kapsad!

See kord oleme täiesti arvustuse maailmas.. Nagu lubasin, toon teieni arvustuse just JOIK'i toodetest, sest kingijumal õnnistas mind eelmise aasta jõuludel (haha, nii äge on öelda ''eelmise aasta'') just selle firma toodetega..

Kingikottidest leidsin ma 3 erinevat JOIK'i toodet, mis pani mind tohutult üllatama, sest tegu pole sugugi odava firmaga, küll aga kvaliteetsega. Mina isiklikult olen varasemalt nende suur küünalde fänn olnud, kuna tean, et küünlad on eestimaised ning loodussõbralikud. Lemmikud küünlad on kindlasti piparkook ning kuum šokolaad!
See kord oli küünalde asemel aga kehahooldus tooted, millest vaid ühte tegelikult soovisin. Selleks oli JOIK'i huuleõli. Lugesin selle kohta juba varasemalt ühest blogist ja jäi ikka kripeldama hinge küll, et seda oleks mul vaja. Huuled on minul üks nõrgemaid kohti ning suuääres olev lõhe/ketendav nahk on siiani minu probleemiks, KUID ka see on tänu The Body Shop'i toodetele p…

Op'i oli täiesti ilma asjata... Kõhuprobleemide saaga jätkub

Heihei mu kaalikad ja kapsad!
Andeks mulle anda, et pole pikalt bloginud. Seekordne jutt on kaa hoopis muu, kui arvustus ning plaanin ka järgmise postituse kirjutada hoopis muust...
Nagu teate käisin ma nüüd paar kuud tagasi op'il. Arvates, et peale op'i saabub rahulolu ja parem enesetunne- tegelikult mitte.
Algul tundus asi parem, kuid alles veidike aega tagasi sain ma taas meeletute kõhuvalude osaliseks süües täiesti tavalist, igapäevast toitu nagu tavaliselt.
Jah, peale op'i ei suuda mu kõht taluda rasvast toitu, mingil määral muna ning piimatooteid(teatud), kuid õhtusöögis ei olnud mitte ühtegi neist nimetatust.

Minu seedetöö, mikrofloora jne on meeletult paigast ära ja seda olnud juba üle poole aasta ning op sellele kaasa ei aidanud.. Tekib tunne justkui, et op oli täiesti ilma asjata... Tegelikult siiski mitte. Kohe kinldasti oleksid sapikivid mulle tulevikus haiget hakanud tegema(vähem või rohkem), kuid nüüd vastavalt süües ei teki seda probleemi.

Mis mind praegu sii…

Näonahaprobleemid, ekseem.. Kas The Body Shop aitas? Jõulukollektsioon ja palju muud!

Heihei mu armsad kaalikad ja kapsad!
Olin nüüd veidike aega taaskord eemal, kuid nüüd olen ma vahvalt tagasi. Jah, ka seekord videoga.. I give my word, küll need üsna pea paremaks lähevad! :D

Seekord siis postitus teile taas näo/kehahooldustoodetest.
Mul on suur ja siiras au öelda, et tegin The Body Shopiga taaskord koostööd.
Im so in love!
Ma olen nende toodete fänn, mitte midagi muud pole öelda.. Mulle meeldib nende kvaliteet ning olemus..
Hmm, olemus? Olemus just selles mõttes, et nemad ei testi oma tooteid loomade peal!
HURRAA! Ütlen ma selle peale.

Seekord sain ma natukese rohkema osaliseks kui lihtsalt pakike.
Nimelt, läksin ma Viru Keskusesse ning mulle tehti konsultatsioon The Body Shop'is, millega väga rahule jäin. Konsultant pani mu näonaha kohta üht-teist kirja ning nii saime mulle sobiliku komplekti. Mu näonahk on praegu ilmale väga tundlik ja minu näo üheks kaitseks sellisel ajal on, kurb küll öelda, aga meik.. Mitte midagi muud pole teha, aga see kaitseb mu näonahka,…