Skip to main content

Koolistress, sügismasendus, eneseületus.

Heihei mu vahvad!

Seekord ei taha ma jällegi midagi arvustada.. Aga belive me, varsti kui arvustus postitus tuleb,  siis alles läheb põnevaks!! Aga mitte arvustamise põhjuseks on hetkel täielik motivatsiooni puudumine. Ainuke asi, mis mind käimas hoiab on praegu see, et varsti tuleb taas vaheaeg...

Mõtlesin siin omapäi, et mis siis toimub? Mitte midagi ei ole valesti või pahasti, aga seesmiselt selline tunne nagu kõik oleks nihu, midagi ei lähe hästi ja ükskõik kui palju ka ei pingutaks- tulemust ei tule..
Olen mõelnud, et kuidas need mõned persoonid hakkama saavad, kes üldse ei viitsigi pingutada, aga tulemus on neil sama mis minul. See puudutab suuresti praegu õppetööd..
Kool on hetkel koht kuhu üldse ei kipu. Ainuke motivaator sinna praegu minema on see, et kui õppetöös maha jään olen veel suuremas augus ning kodus pole sõpru, kes on aga koolis. Seega "together we can do it".

Peamiselt ongi nii, et I can feel myself alive kui saan blogida, õpilasesinduses olla, õpilasfirmaga tegeleda või trennis olla. Naudin igat oma trenni hetkel täiel rinnal, sest olen sellest nii pikka aega eemal pidanud olema. Koolipäeva lõppu ootan siiralt, et saaksin käbedalt riided vahetada ja siis edasi lipata, et iseendale elada ja mõtted korrakski eemale saada. Saan nii olla umbes tunnike kuni kogu päeva tehtud asja otsast peale tegema hakkan, kuid seda vähe teises kohas ehk kodus. 

Aga teate mis minu jaoks kõige naljakam on? Naljakas on see, et meie kallid õpetajad pidevalt räägivad kuidas õpilased peaksid käituma. Ikka teretama ja ilusti pöörduma jnejne. Khkhmm... No vabandage väga. Mis põhjusel peaks minul olema soovi teie poole ilusti pöörduda kui kombeks on nähvata või vaadata õpilast sellise pilguga nagu: '' Kas sa ise ka tead kui loll sa oled! ''.. Täpselt selline tunne on mul viimasel ajal jäänud. Ja eriti vahva on see, et kui õpetajad märkavadki, et TÄNA pole just Sinu päev, siis OII kuidas ma ikka meelega Sind küsin ja Sind nii ebamugavasse olukorda panen. (vabandan ''sina'' vormi kasutuse pärast, kuid see sobis siia). Olgu jah, mina isiklikult ei suudagi õpetajale vastu haukuda, kuid ma olen see üks vähestest, aga ma täiesti mõistan neid, kes seda teevad, sest mingit austust õpetajatelt suuresti kah ei tule kui isegi pöörduda viisakalt. 
Pole mõtet tegelikult isegi rääkida pöördumisest. Ma räägin kõige tavalisemast asjast- kui tunnis näiteks küsida, kui millestki aru ei saanud siis ma ütlen ausalt, ma ei julge küsida, sest ma saan vastuse väga nähvavalt, mis raskendab mul arusaamise vähemalt kümne kordselt. 
Ebamugavustunne ja piinlikus on kaks tunnet mida mul seedida on väga keeruline. Sellele järgneb tavaliselt mu ajus iseenda maha tegemine, süüdistamine, et kui rumal ma olen ja miks ma asjadest aru ei saa. ON SEE NORMAALNE? Kas ma tõesti peaksingi nii tundma? Ma ise soovin ju asjadest aru saada...
Praegu siin seda teksti kirjutades jääb mulle endale küll tunne, et ei ole normaalne. Jah, muidugi on nüüd tosin neid inimesi kes ütleksid: ''Ahh, lase kõrvust mööda, ära tee väljagi'', siis selle peale ütlen mina,  ''Ma ei oska ega tahagi olla pohhuist''. Minu loomuses puudub asi nagu pohhuism. Ma olen sõnaotseses mõtte perfektsionist ja ma jäängi selleks. Ma suudan seda aina enam paremini ohjas hoida, aga sellegi poolest olen ma selles osas ülikeeruline isiksus ja ehk ka sellepärast ma seda teemat nii sügavuti plaanisin oma blogis lahata.

Ma ei soovi nüüd kõiki õpetajaid ühte patta panna- absoluutselt mitte. Ka minul on enda lemmikud, kes on õpetaja ametiks lausa loodud. Nad märkavad, seletavad, PALUVAD enda poole pöörduda kui miski jääb segaseks, mitte ei nähva kui õpilane ISE tahab millestki aru saada ja näitab huvi üles. 

Muigan siin hetkel omaette, et kuidas nii küll õpetajaks saadakse. Ma saan aru, et konkreetne tulebki olla, eriti kui sa oled õpetja koolis, kus on peaaegu 1000 õpilast, kuid kui pöördutakse ilusti, palutakse selgitusi ja vastuseks on nähvamine ja justkui ääri-veeri teada andmine, et oled ikka loll küll, siis andke andeks, aga äkki tuleks leida endale sobivam amet...?

Kas meie õppekeskkond ei peaks olema selline, mis julgustaks noori rääkima, küsima, arutlema jne? 
Minul on selline hoiak, et ma ei julge vahepeal tunnis isegi lauseid ette lugeda, sest kardan valet vastust öelda, kuna õpetaja ütleb sulle ''see on vale'', vaatab sulle väga mahategeva näoga otsa ja kokkuvõttes ei seleta miks see vastus vale ka oli. Motivatsioon järgmisel korral midagi ette lugeda on ikka räigelt laes eks..... Ja mis me siin arutlemisest räägimegi.. Õpetaja ÜTLEB Sulle kuidas asi on ja kui Sul peaks oma arvamus olem siis arvestada võid sellega, et kolmest kõrgemat hinnet Sul ei tule(kui tegemist on arutlustega).
Taaskord rõhutan, et jutt ei ole absoluutselt kõikidest õpetajatest. 
Nõustun sellega ka, et on hulk selliseid õpetajaid, kes ei soovi, et Sa midagi tuubiksid, vaid just arutaksid ja mõtleksid laiemalt, sest see mida Sa koolis pähe tuubid on nkn aastake peale lõpetamist meelest läinud.

Võib ju olla minu puhul ka see, et tõesti, olengi väiksest koolist pärit, kus õpetajad suutsid õpilastele rohkem keskenduda ning ma mõistagi, et suures koolis sellist pühendumist ei ole, kuid siiski... Kui õpilasel on endal huvi, et teemadest aru saada ning tema küsimuste vastuseks on nähvamised, siis mis motivatsioon mul olema peaks? Emotsionaalse inimesena on mind selline kooli keskkond rusunud ning selline pime kuu, justkui väga mõtetu vahekuu enne jõule, rajalt kõrvale tõmmanud.
Olen siiralt aga tänulik, et vahvad neiud mulle instagrami on kirjutanud ja öelnud, et see tume kuu ei kimbuta ainult mind vaid ka neid ja ega meiegi ainukese pole. Samuti kummardus mu pere, kallima ning sõprade ees, kes teevad mu isiksust ja oma mõtetes ning sõnades mulõe toeks on. 

Pean ütlema, et hea oli seda kõike kirja saada ja ma loodan, et mu blogi jälgijad mõistavad, et vahel lihtsalt vajan ka sellised postitusi. Suuresti on sellised postitused mulle endale, et end välja saaksin elada ja kirjutamine on üks hea võimalus selleks. Luban, et peagi ka midagi mu blogi teemakohast on tulekul. Be ready!! Teie kommentaarid on aga teretulnud!!  

Kallid ja paid! 
-M

Comments

Popular posts from this blog

JOIK'i imelised või hoopis mitte nii imelised tooted?!?!

Heihei mu kaalikad ja kapsad!

See kord oleme täiesti arvustuse maailmas.. Nagu lubasin, toon teieni arvustuse just JOIK'i toodetest, sest kingijumal õnnistas mind eelmise aasta jõuludel (haha, nii äge on öelda ''eelmise aasta'') just selle firma toodetega..

Kingikottidest leidsin ma 3 erinevat JOIK'i toodet, mis pani mind tohutult üllatama, sest tegu pole sugugi odava firmaga, küll aga kvaliteetsega. Mina isiklikult olen varasemalt nende suur küünalde fänn olnud, kuna tean, et küünlad on eestimaised ning loodussõbralikud. Lemmikud küünlad on kindlasti piparkook ning kuum šokolaad!
See kord oli küünalde asemel aga kehahooldus tooted, millest vaid ühte tegelikult soovisin. Selleks oli JOIK'i huuleõli. Lugesin selle kohta juba varasemalt ühest blogist ja jäi ikka kripeldama hinge küll, et seda oleks mul vaja. Huuled on minul üks nõrgemaid kohti ning suuääres olev lõhe/ketendav nahk on siiani minu probleemiks, KUID ka see on tänu The Body Shop'i toodetele p…

Op'i oli täiesti ilma asjata... Kõhuprobleemide saaga jätkub

Heihei mu kaalikad ja kapsad!
Andeks mulle anda, et pole pikalt bloginud. Seekordne jutt on kaa hoopis muu, kui arvustus ning plaanin ka järgmise postituse kirjutada hoopis muust...
Nagu teate käisin ma nüüd paar kuud tagasi op'il. Arvates, et peale op'i saabub rahulolu ja parem enesetunne- tegelikult mitte.
Algul tundus asi parem, kuid alles veidike aega tagasi sain ma taas meeletute kõhuvalude osaliseks süües täiesti tavalist, igapäevast toitu nagu tavaliselt.
Jah, peale op'i ei suuda mu kõht taluda rasvast toitu, mingil määral muna ning piimatooteid(teatud), kuid õhtusöögis ei olnud mitte ühtegi neist nimetatust.

Minu seedetöö, mikrofloora jne on meeletult paigast ära ja seda olnud juba üle poole aasta ning op sellele kaasa ei aidanud.. Tekib tunne justkui, et op oli täiesti ilma asjata... Tegelikult siiski mitte. Kohe kinldasti oleksid sapikivid mulle tulevikus haiget hakanud tegema(vähem või rohkem), kuid nüüd vastavalt süües ei teki seda probleemi.

Mis mind praegu sii…

Kas HÜPNOOS tõesti ravibki inimesi?

Heihei, mu kaalikad ja kapsad!

Postituste seeriast ''Minu vaimne teekond'' on see nüüd juba kolmas postitus. Eelmises postituses tegin juttu, milline oli meie laager, millised olid minu päevased emotsioonid ning need sai kõik teie poole teele panud. 100% siira tekstina, mis Haanjas kohapeal olles kirja sai pandud.

Eelmises postituses jäi mul mainimata päris mõnigi pisiasi nagu näiteks miks me täiesti kõrist kõik koos karjusime, miks ma mainisin ära vette hüppamise jms. 
Ma ei saa teile ju päris 100% ka kõike ära rääkida, sest ma olen siiani sellisel arvamusel, et inimesed peaksid sellisest laagrist osa saama, vähemalt korra elus!
Ja kui Sa veel mu eelmist postitust lugenud ei ole, siis tee seda kindlasti- muidu on raske arusaada millest täpselt jutt käib! ;) 

See laager muutis minu maailmavaadet ja arusaamu asjadest. Minus pole kunagi varem olnud nii palju sisetundega tegutsemist ja tegemisi ega ka otsekohesust.
Ma päris ausalt kartsin otsekohesust välja näidata varem o…