Skip to main content

Vihmased ilmad, rõõm ja kurbus.

Viimasest postitusest on möödas nüüdseks juba mõned päevad ja ma mäletan, eelmise postituse ajal oli ilm nii võrd mõnus, natukene soojema poolne ja päikesepaisteline. Sellise ilmaga on lihtsalt rõõm positiivseid postitusi teha, kuid praegult, aknast õue vaadates, on sees selline tühi tunne. Sompus ilm, energia nappus ja mitte just kõige säravam olek.
 Mulle endale ei meeldi absoluutselt olla selline tuim tükk, nagu on meist paljud, aga eestimaa ilm on juba kord selline.
Kui mõelda, kui palju meid ja meie tujusid mõjutab ilm, olen ma tihti mõelnud, et kui üks kord on aeg mul oma elu peale minna, siis kas ma üldse jään eestisse? Oma unistustes paistab meil alati päike, aga eestis on seda nii võrd vähe ja see teeb kurvaks.
Unistus reisida ja maailma näha on see mis mind paelub. Riik ei pea asuma minu jaoks sugugi kaugel, aga kusagil oleks vaja käija ja ennast vabaks lasta. Just ''vabaks''. Vabaks probleemidest, igapäeva mõtetest ja kohustustest.
Ma olen tihti mõelnud, et tahaksin eestis saada oma hariduse, töötada mingi aja oma erialal ning siis minna kusagile kaugele ja siis seal sellel erialal õnne proovida, et ennast arendada ja midagi erakordset tänu selle kogeda.
 Kui täpsem olla, siis on mind juba pikemat aega kutsunud Austraalia. Miks? Ma ausalt ei oska öelda... Austraalia on midagi põnevat, midagi mis mind kohutavalt huvitab. Ma nii tahaks tundma õppida seda kultuuri, inimesi, nende kombeid ja maailmavaateid. Ma tahaks näha selle riigi ''peidetud'' poolt. See pool mida tavainimene ei näe. Mind ei kutsu suured linnad või ulmeline karjäär, vaid erilised inimesed, eriline loodus, teistsugune maailmapilt ja eluviis.
Mind teeb rõõmsaks mõtlemine sellest mida mul veel ei ole ja ma tunnen selle üle uhkust, kuna nii võrd paljud meist oskavad olla uhked aint nende asjade üle, mille liigitame materiaalsete asjade hulka.

Mul on selge visioon silme ees, mida ma oma elult tahan. Ma tahan olla õnnelik ja õnnele peab oskama anda vabad käed. Minu õnn on mu perekond ja väga lähedased sõbrad, trenn ja need üksikud päiksepaistelised soojad ilmad, mis ka minu ''tavalise eestlase'' tuima näo särama panevad.
Eile õhtul kirjutas mulle üks mu klassiõdedest ja ütles mulle midagi mis mulle väga hinge läks. Ta olevat lugenud mu blogi ja ta ütles kui võrd palju talle see meeldis, mida ma siiani kirjutanud olen. Kui Sa peaksid veel mu blogi lugema siis tea, et Su kiri tõi mulle pisara silma ja pani mind tõsiselt hästi tundma! Sinu sarnaseid inimesi võiks rohkem olla. Aitäh sulle!
Vaata siia! :) http://www.australia.gov.au/about-australia/australian-story/sydney-harbour-bridge
                  http://www.australia.com/en/places/cairns.html
                                                            -M

Comments

Popular posts from this blog

JOIK'i imelised või hoopis mitte nii imelised tooted?!?!

Heihei mu kaalikad ja kapsad!

See kord oleme täiesti arvustuse maailmas.. Nagu lubasin, toon teieni arvustuse just JOIK'i toodetest, sest kingijumal õnnistas mind eelmise aasta jõuludel (haha, nii äge on öelda ''eelmise aasta'') just selle firma toodetega..

Kingikottidest leidsin ma 3 erinevat JOIK'i toodet, mis pani mind tohutult üllatama, sest tegu pole sugugi odava firmaga, küll aga kvaliteetsega. Mina isiklikult olen varasemalt nende suur küünalde fänn olnud, kuna tean, et küünlad on eestimaised ning loodussõbralikud. Lemmikud küünlad on kindlasti piparkook ning kuum šokolaad!
See kord oli küünalde asemel aga kehahooldus tooted, millest vaid ühte tegelikult soovisin. Selleks oli JOIK'i huuleõli. Lugesin selle kohta juba varasemalt ühest blogist ja jäi ikka kripeldama hinge küll, et seda oleks mul vaja. Huuled on minul üks nõrgemaid kohti ning suuääres olev lõhe/ketendav nahk on siiani minu probleemiks, KUID ka see on tänu The Body Shop'i toodetele p…

Op'i oli täiesti ilma asjata... Kõhuprobleemide saaga jätkub

Heihei mu kaalikad ja kapsad!
Andeks mulle anda, et pole pikalt bloginud. Seekordne jutt on kaa hoopis muu, kui arvustus ning plaanin ka järgmise postituse kirjutada hoopis muust...
Nagu teate käisin ma nüüd paar kuud tagasi op'il. Arvates, et peale op'i saabub rahulolu ja parem enesetunne- tegelikult mitte.
Algul tundus asi parem, kuid alles veidike aega tagasi sain ma taas meeletute kõhuvalude osaliseks süües täiesti tavalist, igapäevast toitu nagu tavaliselt.
Jah, peale op'i ei suuda mu kõht taluda rasvast toitu, mingil määral muna ning piimatooteid(teatud), kuid õhtusöögis ei olnud mitte ühtegi neist nimetatust.

Minu seedetöö, mikrofloora jne on meeletult paigast ära ja seda olnud juba üle poole aasta ning op sellele kaasa ei aidanud.. Tekib tunne justkui, et op oli täiesti ilma asjata... Tegelikult siiski mitte. Kohe kinldasti oleksid sapikivid mulle tulevikus haiget hakanud tegema(vähem või rohkem), kuid nüüd vastavalt süües ei teki seda probleemi.

Mis mind praegu sii…

Kas HÜPNOOS tõesti ravibki inimesi?

Heihei, mu kaalikad ja kapsad!

Postituste seeriast ''Minu vaimne teekond'' on see nüüd juba kolmas postitus. Eelmises postituses tegin juttu, milline oli meie laager, millised olid minu päevased emotsioonid ning need sai kõik teie poole teele panud. 100% siira tekstina, mis Haanjas kohapeal olles kirja sai pandud.

Eelmises postituses jäi mul mainimata päris mõnigi pisiasi nagu näiteks miks me täiesti kõrist kõik koos karjusime, miks ma mainisin ära vette hüppamise jms. 
Ma ei saa teile ju päris 100% ka kõike ära rääkida, sest ma olen siiani sellisel arvamusel, et inimesed peaksid sellisest laagrist osa saama, vähemalt korra elus!
Ja kui Sa veel mu eelmist postitust lugenud ei ole, siis tee seda kindlasti- muidu on raske arusaada millest täpselt jutt käib! ;) 

See laager muutis minu maailmavaadet ja arusaamu asjadest. Minus pole kunagi varem olnud nii palju sisetundega tegutsemist ja tegemisi ega ka otsekohesust.
Ma päris ausalt kartsin otsekohesust välja näidata varem o…