Skip to main content

Elu annab võimaluse, kui on õige aeg... Minu vaimne teekond..

Heihei, mu kaalikad ja kapsad!

Juba eelmises postituses ütlesin ma, et arvustamine jääb praegu veidikeseks kõrvale ning ma tahan teie kõigiga jagada midagi veidike enamat ja erilisemat-avada ennast ja näidata, kes ma selline tegelikult olen.
Olen oma blogis juttu teinud veidike enda haigusest, mille väliselt olen suutnud seljatada, kuid vaimselt on see haigus mu küljes siiani.
Siiani rääkides inimestega, kes on põdenud tõisiselt anoreksiat ja olnud alakaaluline pikka aega, väidavad kõik, et vaimselt paranemine on justkui võimatu. 
Mina tahaks väita ja veel rohkem näidata, et miski pole 100% võimatu.

Kui aus olla, siis ei möödu minul päevagi, kus mu haige mina ennast ei ilmutaks...
Mul on siiani hirm teatud toitude ees, ma ei julge alati avalikult teiste ees süüa ja kardan oma toidus kasutada erinevaid toiduaineid..
Haige, kas pole?
Ma olen saanud kommentaare, et olen ise oma olukorras süüdi ning tõsi on, kuid ma olen elus jõudnud lõpuks sinnani, kus tahan iseendasse tasakaalu ja rahulolu
Varem ma sellest lugu ei pidanud.. Milline endast lugupidav inimene üldse laseks oma kehal jõuda sellisesse staadiumi, et kui võtta ette pikem retk näiteks treppidest üles, siis oleks üsna suur tõenäosus, et ta süda lõpetaks töötamise? Jah, just sellises olukorras olin ma 2-3aastat tagasi.

Ma olen hakanud aina rohkem uurima, kuidas ma jõuaksin sisemise rahuloluni, mida ette võtta või mida enda ümber parandada.
Üks minu silmi avavaid hetki oli see, kus leidsin üles artikli kui oluline on meile see, et meie seedimine oleks tasakaalus, sest meie seedeelundkond on justkui meie teine aju. Sealt sai alguse minu huvi, kuidas enda seedimine korda saada, sest päevad, kui mu kõht ei valuta ega jama mingil muul moel, tunnen end niinii õnnelikuna. Ka haiguse mõtted on leebemad.

Nii otsides ja puurides endale teadmisi juurde, kuidas muuta oma elukvaliteet paremaks, sattusin ma lugema ühe blogia postituse all olevaid kommentaare ning leidsin lehekülje nagu ekviliibrium... See oli rohkem kui lihtsalt juhus... 
Selle leidmine oli täiesti välk selgest taevast, aga ma leidsin midagi, mis tundus õige... Midagi, mis võiks olla mulle kasulik, et saaksin oma elukvaliteeti muuta, muuta kõigepealt kõige väiksemaid asju, et siis edasi liikuda suuremate asjadeni.

Olen viimasel ajal palju mõelnud kes ma olen ja mida ma tahan saavutada, kuhu ma tahan jõuda..
Ma tahan siin maailmas endast kõik anda, et midagi paremaks muuta. Kas või ühe inimese päeva oma tegudega paremaks tegemine, see oleks minu jaoks suur võit.
Ma tahan tulevikus jagada oma kogemusi ja ma sooviksin aidata neid inimesi, kes elavad läbi sama, mida elan/elasin mina..
Nii aga uurides ja puurides erinevaid võimalusi, omandades teadmisi, kuidas minna elus edasi, kuidas muuta ennast ja oma tervist tervemaks, sest tervem Sina võrdub tervem keskkond Su ümber, oli mul lahti facebooki leht, kus nägin postitust, et ühele üritusele otsitakse osalema blogijaid..
See võttis mu pahviks... Elu, sõna otseses mõttes viskas mulle nina alla võimaluse "kuule, võta võimalusest kinni ja hakka tegutsema, sest nüüd on aeg". Just selline tunne mulle jäi, kui seda postitust nägin. Mu süda hakkas ausalt paar korda kiiremini lööma, sest mul on siiras soov midagi endas muuta. Jõuda asjade tuumani, miks ma ei ole siiani suutnud seda haigust vaimselt seljatada..
Ma tean, et ma suudan ja teen ning proovin igat võimalust, mis mulle antakse!!
Selle postituse nägemine ei olnud minu silmis lihtsalt juhus.. Mulle siiralt tundub, et elu andis mulle praegult ühe võimaluse edasi liikuda ning midagi endas paremaks muuta. Ma siiralt ootan seda!
Juba homme lähevad mu sammud selles suunas, et miksi võib mu elus paremaks muutuda ja ma olen selle võimaluse eest väga-väga tänulik! 
So be on the look out! Kes teab millal elu just SULLE ühe hea võimaluse annab...
Järgmised paar päeva olen mina levist enamiku ajast väljas, kuid peagi kuulete, mis võimaluse elu mulle tõi... Seniks TEILE väike vihje ning lugege/puurige ISE veidi lähemalt! 

Anna mulle kommentaarides teada, kuidas oled SINA oma elu paremaks muutnud ja milliseid võimalusi on elu SULLE andnud? 
Kõike peagi juba pikemalt!
-M

Comments

Popular posts from this blog

JOIK'i imelised või hoopis mitte nii imelised tooted?!?!

Heihei mu kaalikad ja kapsad!

See kord oleme täiesti arvustuse maailmas.. Nagu lubasin, toon teieni arvustuse just JOIK'i toodetest, sest kingijumal õnnistas mind eelmise aasta jõuludel (haha, nii äge on öelda ''eelmise aasta'') just selle firma toodetega..

Kingikottidest leidsin ma 3 erinevat JOIK'i toodet, mis pani mind tohutult üllatama, sest tegu pole sugugi odava firmaga, küll aga kvaliteetsega. Mina isiklikult olen varasemalt nende suur küünalde fänn olnud, kuna tean, et küünlad on eestimaised ning loodussõbralikud. Lemmikud küünlad on kindlasti piparkook ning kuum šokolaad!
See kord oli küünalde asemel aga kehahooldus tooted, millest vaid ühte tegelikult soovisin. Selleks oli JOIK'i huuleõli. Lugesin selle kohta juba varasemalt ühest blogist ja jäi ikka kripeldama hinge küll, et seda oleks mul vaja. Huuled on minul üks nõrgemaid kohti ning suuääres olev lõhe/ketendav nahk on siiani minu probleemiks, KUID ka see on tänu The Body Shop'i toodetele p…

Op'i oli täiesti ilma asjata... Kõhuprobleemide saaga jätkub

Heihei mu kaalikad ja kapsad!
Andeks mulle anda, et pole pikalt bloginud. Seekordne jutt on kaa hoopis muu, kui arvustus ning plaanin ka järgmise postituse kirjutada hoopis muust...
Nagu teate käisin ma nüüd paar kuud tagasi op'il. Arvates, et peale op'i saabub rahulolu ja parem enesetunne- tegelikult mitte.
Algul tundus asi parem, kuid alles veidike aega tagasi sain ma taas meeletute kõhuvalude osaliseks süües täiesti tavalist, igapäevast toitu nagu tavaliselt.
Jah, peale op'i ei suuda mu kõht taluda rasvast toitu, mingil määral muna ning piimatooteid(teatud), kuid õhtusöögis ei olnud mitte ühtegi neist nimetatust.

Minu seedetöö, mikrofloora jne on meeletult paigast ära ja seda olnud juba üle poole aasta ning op sellele kaasa ei aidanud.. Tekib tunne justkui, et op oli täiesti ilma asjata... Tegelikult siiski mitte. Kohe kinldasti oleksid sapikivid mulle tulevikus haiget hakanud tegema(vähem või rohkem), kuid nüüd vastavalt süües ei teki seda probleemi.

Mis mind praegu sii…

Kas HÜPNOOS tõesti ravibki inimesi?

Heihei, mu kaalikad ja kapsad!

Postituste seeriast ''Minu vaimne teekond'' on see nüüd juba kolmas postitus. Eelmises postituses tegin juttu, milline oli meie laager, millised olid minu päevased emotsioonid ning need sai kõik teie poole teele panud. 100% siira tekstina, mis Haanjas kohapeal olles kirja sai pandud.

Eelmises postituses jäi mul mainimata päris mõnigi pisiasi nagu näiteks miks me täiesti kõrist kõik koos karjusime, miks ma mainisin ära vette hüppamise jms. 
Ma ei saa teile ju päris 100% ka kõike ära rääkida, sest ma olen siiani sellisel arvamusel, et inimesed peaksid sellisest laagrist osa saama, vähemalt korra elus!
Ja kui Sa veel mu eelmist postitust lugenud ei ole, siis tee seda kindlasti- muidu on raske arusaada millest täpselt jutt käib! ;) 

See laager muutis minu maailmavaadet ja arusaamu asjadest. Minus pole kunagi varem olnud nii palju sisetundega tegutsemist ja tegemisi ega ka otsekohesust.
Ma päris ausalt kartsin otsekohesust välja näidata varem o…